Kevad on kätte jõudnud ja hing ihkab üha rohkem õue. Päike annab juba nii mõnusalt sooja ning on välja võlunud ka esimesed tedretäpid mu ninal. Mõnus. Köögiaknal sirutavad esimesed kevadised varred ennast päikese poole ja basiilik seal vahel lõhnab lihtsalt imeliselt.
Käsitööga olen ma aga ummikus. Sunniviisiliselt olen ma viimased, peaaegu kaks kuud, olnud ühekäeline. Parem käsi riputati kaela ja raskuseks lisati veel natuke kipsi. Normaalsed inimesed kukuvad veebruarikuise libedaga õues ja saavad linnavalitsust kehvade teeolude tõttu kiruda aga mina suudan kodus kukkuda Sellega on kaasnenud palju asjade kuhjumist, tegemata töid aga ka piisavalt lebotamist ning igavlemist. Ning ka vihastamist, eriti just enda peale. Kuidas on võimalik olla esmalt nii ettevaatamatu, siis nii saamatu ja abitu? Uhh...Kahjuks jäi mul seetõttu kudumata ka üks plaanivõetud kampsun aga nüüd suve lähenedes ei hakka ma seda enam ka ette võtma. Läheb veel aega enne kui ma taas vardad kätte võtan, tahtmist on muidugi rohkem kui vajagi.
Päris niisama pole ma ka istunud, kööki on riiul lisandunud ning asjad veidi paremini paigutatud. Vannitoas on ka väikseid muudatusi. Aknadki said kevade ootuses puhtaks pestud. Kõige parem on muidugi see, et poja on saanud minuga koos kaks kuud kodus olla ja tänu sellele pole ka haigused teda kimbutanud.
Veel nädalake kodus ning siis taas tööle. Puhkust ootama :)
