Mõttekillud.

Hakkasin täna mõtlema, kuidas ma üldse käsitööga sina peale olen saanud. Ema mul koob (tavaliselt kipub see just enne jõule juhtuma :) ) Vanaemast ma ei räägigi, tema tegi ikka igasuguseid asju. Kooliajal ei sallinud ma käsitöö tunde silmaotsaski. Paljud asjad tegi ema valmis, mõned ka pinginaaber. Midagi tegin muidugi ise ka ja tänu sellele on mul mingisugusedki algteadmised olemas.
Alles peale tütre sündi hakkas mul talviti tekkima kummaline soov kududa. Sageli lõppes see ühe valmis soki või kindaga. Paarilist ootavad nad siiani. Samas päris lootusetu asi ka polnud, mõne vesti ja isegi ühe mütsi sain valmis.
See aeg kestis päris pikalt, ligi 14 aastat. Elu tegi vahepeal oma korrektiivid ja see ning poja sünd pani mind asju teises valguses nägema.
Selles, et mul praeguseks olukord kardinaalselt muutunud on, tahaks ma kaudselt süüdistada Illet. Tema käsitööblogi oli vist üldse esimene blogi mida ma lugema sattusin ja see pani mind sügavalt ohkama. Tahaks ka nii! No jah, päris nii nagu tema seda teeb, mina ei oska. Aga praegusel hetkel olen ma väga rahul sellega, mida ma oskan ja tänu internetile on  ka võimatu võimalik.
Kõikvõimalikke blogisid olen nüüdseks väga palju uurinud ja ahminud endasse ideid ja mõtteid. Mu läpaka järjehoidjate rida venib iga päevaga muudkui pikemaks ja plaanivõetud tööd koos sellega. Oleks vaid lõnga ja aega vabalt võtta.